Elu omadused

britpilar
Note by , created almost 6 years ago

BIOLOOGIA (Bioloogia uurib elu) Note on Elu omadused, created by britpilar on 05/03/2013.

Eye 469
Pin 0
Balloon left 0
Tags
britpilar
Created by britpilar almost 6 years ago
Ökoloogia ja keskkonnakaitse
Rellu
Parasitoloogia
Stella Villemson
CHEMISTRY C1 6
x_clairey_x
1.11 Core Textiles
T Andrews
Raku ehitus ja talitlus
britpilar
Organismide koostis
britpilar
ELU OMADUSED
britpilar
Karl Markuse mõistekaart "ELU"
Karl Markus
Linnud
pilleriinu

Page 1

Elu määratlemine on võimalik vaid mitme tunnuse koosesinemise kaudu.

Biomolekulid-orgaanilise aine molekul, mille moodustumine on seotud organismide elutegevusega(valgud, lipiidid, sahhariidid, vitamiinid jt.)Biomolekulid on keerulisema ehituse ja mitmekesisemate omadustega kui eluta keskkonnas esinevad ühendid.Nende esinemist võib lugeda elu üheks tunnuseks 

Elu iseloomustav organisatoorne keerukus väljendub ehituslikul, talituslikul ja regulatoorsel tasandil.

Molekul  on aine väikeseim osake, millel on säilinud kõik selle aine keemilised omadused. 

Kõik organismid on rakulise ehitusega. Rakkudes eraldatud organellidel või molekulidel aga enam elu tunnuseid puudub (seetõttu ei saa ka rääkida elusatest rakustruktuuridest või molekulidest)

Rakk on kõige lihtsam ehituslik ja talituslik üksus, millel on veel kõik elu omadused. Rakkude arvu järgi jagunevad organismid kahte suurde rühma: üherakulised ja hulkraksed

Üherakulised: bakterid, kuid leidub ka protistide ja seene-ja taimeriigis

Kõik organismid vajavad elutegevuseks energiat.

Organismid mitte üksnes ei võta väliskeskkonnast energiat vastu vaid ka väljutavad seda. Sellest saab järeldada, et aine-ja energiavahetus on üks elu tunnus, mis esineb kõigil organismidel.

Organismidel on enam-vähem püsiv keemiline koostis. See tagatakse ainevahetuslike protsesside regulatsiooniga. Tulenevalt aine-ja energiavahetuse iseärasustest on organismid kas kõigu-või püsisoojased. Imetajad ja linnud ongi ainukesed püsisoojased organismid.Teised selgroogsed-kalad, kahepaiksed ja roomajad-on kõigusoojased, sest nende ainevahetuse iseärasused ei võimalda püsivat kehatemperatuuri hoida. Üherakulised organismid sõltuvad väliskesskonnast märksa enam, sest nende võimalused püsiva sisekeskkonna stabiilsuse säilitamiseks on piiramatud.

Sisekeskkonna stabiilsus on elu iseloomustav tunnus.

Paljunemine on üks põhilisi elu tunnuseid. Suguline või mittesuguline . Üherakulistel peamiselt pooldumise teel. Mittesuguline- vegetatiivne ja eostega. Suguline paljunemine on omane peamiselt hulkraksetele.Pärilikkus on elu tunnus.Eluslooduse üldine seaduspärasus, mille kohaselt järglased sarnanevad ehituse ja talitluse poolest vanematega. 

Sugulise paljunemise korral algab organismi areng viljastunud munarakust, mittesugulisel  aga mingi kehaosa eraldumisega vanemorganismist.

Organismi areng võib olla kas moondeline või otsene. 

Areng ei ilmne mitte ainult üksikorganismi puhul- see avaldub elu organiseerituse kõigil tasemetel.

ELU ISELOOMUSTAVAD:  rakuline ehitus, kõrge organiseerituse tase,aine-ja energiavahetus, stabiilne sisekeskkond, reageerimine ärritusele, paljunemine ja areng.

Elu ESMANE organiseerituse tase on molekulaarne tase. seda uurib molekulaarbioloogia. 

TEINE organiseerituse tase on tavaliselt rakk. Kuid raku sisemuses on mitmeid organelle. Need on rakustruktuuid, millel on kindel ehitus ja talitlus, seetõttu eristatakse vahel ka organelli taset. Rakk on elu esmane organiseerituse tase, kus ilmnevad elu kõik omadused. Nende ehitust ja talitlust uurib tsütoloogia.

KOLMAS tase on koe tase. Seda uurib histoloogia. neli põh. koetüüpi: epiteel, lihas, närvi ja sidekude.Koed on koondunud organitesse ehk elunditesse. Organ on kudede kogum, mis täidab mingit kindlat funktsiooni.Ka organ võib olla üks org. tase. Kuna organid koonduvad ühiste talitluste alusel elundkondadesse ehk organsüsteemidesse on see samuti üks organiseerituse tase.

MOLEKULID-> RAKU ORGANELLID -> RAKK-> KUDE -> ELUNDID -> ELUNDKOND->ISEND-> POPULATSIOON->KOOSLUS-> BIOOM->ÖKOSÜSTEEM

Organismist eraldutuna ei suuda ükski kude, organ või organsüsteem täita talle omaseid ülesandeid.Iga organismi talitlused sõltuvad tema elundite ja elundkondade koostööst. Nende regulatsiooniga tagatakse ühtlasi organismi sisekeskkonna stabiilsus ehk homöostaas.Füsioloogia käsitleb organismi talitlust ja selle regulatsioone.Loomadel on elundkondade talitluse kooskõlastamisel suur osa närvisüsteemil. Selle vahendusel toimuvate elundite ja elundkondade talitluste regulatsiooni nimetatakse neuraalseks regulatsiooniks. Lisaks sellele reguleeritakse ka talitlusi ka veres esinevate hormoonide ja teiste keemiliste ühendite vahendusel. See on humoraalne regulatsioon

NELJANDAKS tasemeks võib nimetada populatsiooni. (see on ühel asutusalal elavad sama liiki organismid) Populatsioonisiseselt võib täheldada mitmesuguseid eluavaldusi, mille esinemine ühe organismi puhul on võimatu. See on näiteks suguline paljunemine. Loomade käitumist uurivat teadusharu nimetatakse etoloogiaks. Uued liigid tekivad evolutisiooni käigus. Seda protsessi saab uurida nii populatsiooni kui ka liigi tasandil.

VIIES tase on liik. Liigi määratlemine toimub paljude tunnuste abil. Iga liigi organismidel on iseloomulik sise-ja välisehtius, talitluse eripära, kromosoomidespaiknev spetsiifiline geenide kogum ja kindlad nõudlused elukeskkonnale. Liik on peamisi eluslooduse organiseerituse tasemeid.

KUUES tase on ökosüsteem. Ühisel territooriumil omavahel toitumissuhtetes olevad organismid moodustavad koos ümbritseva eluta keskkonnaga ökosüsteemi.

Ökosüsteem on isereguleeruv süsteem, millesse kuuluvate populatsioonide koosseis ja arvukus säilib pikema aja jooksul       stabiilsena. Sellega tegeleb ökoloogia.Kõige suurem ökosüsteem on biosfäär. Biosfäär on kõige kõrgem eluslooduse organiseerituse tase.  See hõlmab kogu Maad ümbritsevat elu sisaldavat kihti.

Loodusseadused on teaduslike faktide üldistused, mis võimaldavad samaaegselt selgitada mitmeid loodusnähtusid.  Igal seadusel on alati ka erandid-teadlaste poolt avastatud seaduspärasused ei hõlma alati kõiki fakte.

Loodusseadused aitavad meil paremini aru saada looduses toimivast. Nendele tuginedes saavad inimesed juhtida Maal toimuvaid protsesse.  Ka meie igapäevane tegevus peab arvestama loodusseadusi.

Bioloogia uurimisobjektideks on biomolekulid, rakud, organismid, populatsioonid, liigid ja ökosüsteemid. 

Kõige üldisemalt nimetatakse lähenemist, mida loodusteadlased oma uurimustöös kasutavad, teaduslikuks meetodiks.  Selle abil jõutakse  teaduslike faktideni,  need on sellised teadmised, mis on teadusliku meetodi abil leidnud korduvat kinnitust. Ühe teadusharu raames tuvastatud teaduslike faktide ja seaduste üldistust nimetatakse teaduslikuks teoorikas. Teooria olulisimad alusväited on loodusseadused. Bioloogia eristab näiteks evolutsiooniteooriat, rakuteooriat ja geeniteooriat.

UURIMISTÖÖ: alguses tuleb püstitada teaduslik probleem , see on küsimus , millele teadus veel vastata ei oska. Kogu järgnev töö ongi seotud probleemile vastuse leidmisega. Teadlaste probleemiasetus tugineb oma teadusharu kaasaegsetele seisukohtadele.Probleemi püstitamisel määratletakse ka uurimisobjekt ning piiritletakse ka muutuja ehk tegur, mille mõju uuritakse. Probleemi püstitamisele järgneb taustinfo kogumine. Selle käigus püütakse saada võimalikult hea ülevaade uurimisobjektist ja teistest samalaadsetest uuringutest. Tuginedes läbitöötatud infole saab sõnastada hüpoteesi. Teaduslik hüpotees on oletatav vastus püstitatud probleemile.Järgmine etapp on hüpoteesi kontrollimine, seda saab kontrollida erinevate katsete ja vaatlustega. Eksperimendis kasutatakse üldjuhul kahte uurimisobjektide gruppi: eksperimentaalgruppi ja kontrollgruppi. Mõlemad grupid peavad olema väga sarnased.Sellele järgneb  analüüs ja järelduste tegemine. Kui analüüsi tulemused kinnitavad hüpoteeesi, siis saame järeldada, et esialgne hüpotees leidis kinnitus. Selleks aga, et veendumusele jõuda, et tegu on teadusliku faktiga tuleb eksperimenti korrata. Juhul kui esmased või korduskatsete tulemused on negatiivsed, tuleb otsida vigu katse korralduses või hüpoteesi püstitamises probleemi püstitamine taustainfo kogumine hüpoteesi sõnastamine hüpoteesi kontrollimine tulemuste analüüs  järeldused

Elu omadused

Elu organiseerituse tasemed

Teaduslik uurimismeetod